Hea teatri algus, jutuajamine Aleksander Eelmaaga
Autor: Heidi Aadma
Esmaspäev, 22. jaanuar 2007.
Aleksander Eelmaad on viimasel ajal tihedamini Kuressaares liikumas nähtud. Mis teid Saaremaaga seob?
Saaremaaga seob mind hetkel Saaremaa Rahvateater ja Jüri Tuuliku näidend „Abruka aeg” (esietendub 3. veebruaril). Suvel mängiti vabaõhulavastust „Abruka lood” ja „Abruka aeg” oleks siis mingis mõttes selle järg.
Tuuliku näidend on imeline lugu sellest, kuidas Abruka rahva küüditamine pooleli jäi. Peategelane Viktor, kes on postiljon, viib ajast aega posti ja seda jääb järjest vähemaks. Vahepeal veab makarone. Selline igavene ülesõitja, paadimees. Jüri Tuuliku tekst on tõesti ilus ja südamlik ja sobib trupile hästi. Terviku osas ma muidugi ei oska veel öelda.
Minu ajalimiit paneb sellele oma pitseri, aga ma loodan, et minu kallid kolleegid aitavad mind välja. Tiina Luksi ja Garmen Tabori, kes on nüüd Kuressaare Linnateatri dramaturg, abiga ning väga õnnestunult sai kokku trupp: Aili Salong, Merike Meriloo, Erina Selder, Leelo Laus, Piia Mägi, Lea Kuldsepp, Selma Tulk, Kaja Puck, Tiiu Kivi, Tiiu Zabellevitš, Rein Lember, Virgo Neemre, Ahto Matt, Urmas Lehtsalu, Vaido Luks, Silver Õun, Mait Merivald, Valdur Oll. Ja kunstnik on Anna Sui.
Mul on tegelikult rahvateatri kui sellisega oma kana kitkuda – ta meeldib mulle, ja juba väga sügavast noorusest. 50-ndate alguses tehti igal pool näitemängu, iga küla tegi valimiste jaoks „Kapsapäid” ja ma ei tea mida veel. Mul ema armastas õudselt mängida.
Kogu isetegevus ja see rõõm, mida isetegevuslane tunneb, see on mind alati köitnud. Ma ei võta neid, nagu oleksid nad professionaalidest viletsamad, sest loomise akt on kõigil üks. Kui 5-aastane laps, kes on ka looja, joonistab päikest, siis see tunnetus on sama, mis Salvador Dalil, kui ta maalib. Protsess on võrdne. Väljendusprotsess ja looja neis on elus ja sellepärast mulle meeldib nendega koos olla ja teha.
Ja kindlasti ei olnud mu Saaremaale tulek seotud sellega, et tuleb Tallinnast, nagu siin ei oleks kedagi, kes teeks. Saaremaal on väga häid tegijaid, näiteks Tõnis Kipper jt, kes võiksid ise väga hästi lavastada. Aga see näidend meeldib mulle ja näitlejad on väga altid koostööd tegema ning tööprotsess ise pakub mulle rõõmu. Ma ei tea, kas nendele ka, aga ma väga loodan seda. Karta on, et nendel on halb, kuna ma niivõrd vähe saan kohal käia.
Teil vabakutselisena on rolle väga erinevates teatrites ja neid sujuvaks graafikuks kokku sulatada on ilmselt keeruline? Proovid lavastajana Saaremaal, hetkel on käimas proovid ka Von Krahlis Kristian Smedsi uue lavastusega „Kajakas”, peagi lisandub Linnateater ja Šapiro „Isad ja pojad”. Varasemast ajast on mängukavas Mart Kivastiku „Teener”, Theatrumi „Kokteiliõhtu” ning mitmed lavastused Draamateatris.
Jah ja ei. Draamateatris on mul etendusi jäänud järjest vähemaks. Novembris oli küll veel üksteist etendust, nüüd on vaid kaks. “Teenrit” (lav. Raimo Pass) oleme mänginud küllaltki palju ja pikka aega (esietendus 2003. aasta märtsis), nii et nüüd mängime harva. Tahaksime enne lõpetamist sada etendust täis saada, aga lõpetamisega me nüüd venitame, sest „Teenrit” on mõnus mängida ja iga uus kord ongi meile rohkem klubiline kokkutulemine kui etenduse andmine.
Suurel teatril ainult vabakutseliste peale toetuma jääda oleks ohtlik, kuna sõltuvus läheks liiga suureks. Mina teen omi plaane umbes kolm kuud ette, aga Draamateater teeb kaks kuud. Teen oma plaanid valmis, aga siis Draamateater jääb halba olukorda. Ma ei saa teisiti, materiaalselt ma ei saa mööndusi teha, sest minul vabakutselisena ei ole ju võimalust puhkust võtta nii, et keegi selle kinni maksaks. Eks kohati raske on.
Veel enne, kui uuslavastus Kuressaares esietendub, külastate Saaremaad eesti kunstnike teemalise kolmanda Mart Kivastiku näidendi põhjal valminud lavastusega „Kits viiuli ja õngega” (lav. Raimo Pass), kus Tõnu Oja, Rita Raave ja Markus Luige kõrval mängite teie peategelast Elmar Kitse?
Elmar Kits mulle väga meeldib ja olen temaga isegi elus kohtunud, aga me ei olnud temaga tuttavad. Minu tuttavate hulgas oli väga palju neid, kes on temaga koos olnud ja kes mulle temast lugusid rääkisid. Rolli loomise ajal tundus seetõttu kohati, et kõik peale minu teavad, kuidas oli ja peaks.
Aga ma sain mingil hetkel aru, et ei ole võimalik mängida seda, mida teised teavad. Muuseumitöötajad rääkisid, kuidas Kits oskas väga ilusasti laulda ja kui ma siis küsisin Kitse poja Marguse käest, et ei tea, mida isa näiteks laulda armastas, siis sain vastuseks: „Mida, ei ole tema kunagi laulnud!”
Tähendab, ta laulis kindlasti vaid ühes seltskonnas nii – järelikult võib see, millisena me inimesi näeme, täiesti vastandlik olla. Või ütleme, et seda mängus arvestada ei ole võimalik, sest kui sa teed ühe moodi, siis sa eksid teise vastu.
Kas ja kuidas mõjub ruumivahetus lavastusele, mis sai MTÜ Ühendus R.A.A.A.M-i (juhataja Märt Meos) projektina loodud ju mingis mõttes ruumist lähtuvalt ja konkreetsesse keskkonda Viinistusse?
Kuna taastusproovid just käivad, siis ega päris täpselt seda ju veel ei teagi – kõik muutused on meil veel ees. Kolm etendust enne seda on Tartus ja siis Kuressaares kaks. Aga praegu tundub, et ruumimuutus pigem ergutab ja annab uue võimaluse, kui kammitseb.
Ma ei usu, et Tartu ja Kuressaare vaatajad peaksid selle pärast muret tundma. Muidugi oli lavastus oluline ajalises jadas koos „Külmetava kunstniku” ning „Põrgu wärgiga”. Ning see, et Viinistus kohapeal oli võimalus vaadata näitust Kitse loomingust ja elust, oli üks etenduse osa. Aga kunstniku isikliku loona on lavastus tervik ning teistest kunstnikulugudest vormiliselt väga erinev.
Jadana on seda triloogiat huvitav vaadata seetõttu, et saab näha, milliseks konkreetne aeg need konkreetsed kunstnikud muutis, aga see ei olnud omaette eesmärgiks. Kõige ilusam on, et kõigile neile lavastustele on antud selle aja olemus, mida nad kirjeldavad.
Näiteks Elmar Kitse 50–60-ndad, millest lavastus on ja mille algmaterjaliks on tema päevikud, on suletud maailm nagu kookon, kus sa ei saagi kuhugi minna ja ainult päevikusse võidki kirjutada. Mulle väga meeldib Kivastiku tekst, ta on väga salapärane, kui teda lugeda.
Minu jaoks on need dramaturgiliselt head tekstid. Ja nüüd on neist ka raamat olemas, kus kõik kolm Kivastiku teksti sees, mida inimesed saavad osta. Olulisim ongi see, et ta näidendid lõpuks raamatuna välja tulid. Et kui aastaid hiljem tahaks keegi taas pöörduda nende kunstnike elulugude poole, siis mingi samm on juba astutud ja sealt saab edasi minna.
Kui te 2004. aastal saite Hea Teatri auhinna, ütles teatrikriitik Andres Laasik telesaates „OP”, et teatris, kus juhtub midagi teistsugust, on kindlasti kohal ka Aleksander Eelmaa. Kas nüüd on see teater Kuressaares?
Ei, seda ma nüüd küll ei julgeks öelda, et see midagi erilist oleks, mida ma seal teen. Aga on tõesti õnnelik juhus, et trupp haakus üpris vaese teatristiiliga, kus dekoratsioon on minimaalne ja valgus ning näitleja väga olulised. Kuressaare Linnateater ise on ruumilises mõttes ideaalne, just paraja suurusega saal, et näitleja suudaks seal publikut vallata ja hallata.
Niipalju kui ma nüüd oma mälu värskendan, tundub mulle, et teistsugune, eriline teater tõesti ongi seal, kus teie olete. Ehk on põhjus siis selles, et olete õigel ajal õiges kohas? Et olete olnud alguste juures – Vanalinnastuudio, Saueaugu teatritalu, Viinistu kunstnikelavastused.
Võib-olla tõesti. Üks asi on, et ma olen olnud paljudes erinevates kohtades – Saueaugu on täiesti eriline koht. Kui seal teatrit teha, siis see on mingis mõttes juba iseenesest eriline teater. Ja teine asi, et mul on olnud õnne sattuda õigesse kohta.
Näiteks siis, kui ma Evald Hermaküla truppi läksin (1990. a Draamateatris), kus katsetasime palju ja tegime ära ka ööteatri, mis algas kell 00.00. Kogu aeg on olnud püüd uue teadmise poole küll. Kas ta nüüd midagi nii suurt uut oli… Aga meie jaoks kindlasti. Kust me seda uut ikka niiväga võtame, eks on põhiliselt need seosed, mis tekivad, ja teater, mis on endale huvitav teha.
Aga siis võiks öelda ka teistpidi: kui teil on õnne olnud, siis on õnne olnud ka nendel inimestel, kes on sattunud samal ajal teiega kokku.
No seda ei tea. Vastastikune on see asi küll, sest kõige suurem õnnestumise eeldus ongi alati see, kui kokku satuvad just need inimesed. See ei pea üldse olema mingi sõpruskond, mitte seeläbi ei toimi asi, et on sõbrad, see on teinekord isegi kurjast.
Aga teatavast hetkest hakkavad kokkusaanud inimesed atmosfääri tekitama. Ja kui nad on piisavalt tähelepanelikud üksteise suhtes, siis on kõik korras. Minu meelest Saueaugul on see alati olnud, me oleme suhtunud üksteisesse väga, kuidas öelda, kirglikult. Selles mõttes kirglikult, et hoidnud üksteist.
Samamoodi oli Vanalinnastuudio-aeg, kümme esimest aastat. Mul on niisugune tunne, et truppide aeg on 7–10 aastat. See ei ole paha, et trupp laguneb, aga on valuline. On valus nendele, kes koos on, sest kõik meie lootused on selles ja me loodame, et nii jääb lõpuni. Umbes nii nagu me loodame, et elame igavesti, aga ei ela ju, seega peab harjutama, et suudaks seda kõike loomulikuna võtta.
Lähemal ajal võib Aleksander Eelmaad näha lavastustes:
M. Kivastik „Kits viiuli ja õngega” – 22., 26. jaan kl 19 Tartu Vanemuise väike maja, 27., 28. jaan kl 19 Kuressaare Linnateater;
A. Kivirähk „Eesti matus” (lav. Ingomar Vihmar) – 24. jaan kl 19 Eesti Draamateater;
T. S. Eliot „Kokteiliõhtu” (lav. Lembit Peterson) – 25. jaan kl 19, 7. veeb kl 18 Theatrum;
A. Tšehhov, K. Smeds „Kajakas” (lav. Kristian Smeds) – 17. märts (esietendus Von Krahli teatris).
Ja teleekraanil seriaalis „Õnne 13”, laupäeviti kell 20.30 ETV-s.
Garmen Tabor: Armusin sellesse majja esimesest hetkest
Autor: OS
Esmaspäev, 05. veebruar 2007.
Juba üle aasta on olnud Kuressaare linnateatri üheks juhtfiguuriks šarmantne näitlejanna Garmen Tabor.
Kui tavaliselt oleme harjunud teda nägema näitleja rollis, siis Kuressaares on ta võtnud enda kanda ka lavastaja ja dramaturgi töökoorma. Koostöös Kuressaare Linnateatri juhi Piret Raugiga valmis Tabori debüütlavastus «Nulltund», millele järgnes kohe väga edukaks kujunenud «Kirjad emale».
Lisaks on ta kaastegev lavastustes «Kuu aega maal» ning möödunud laupäeval esietendunud projektis «Abruka aeg». Olles samaaegselt seotud mitme erineva lavastuse valmimisega, leidis Garmen siiski aega rääkimaks veidi oma tegemistest ja mõtetest seoses Kuressaare Linnateatriga.
Kuidas te üldse Saaremaale ja Kuresaare Linnateatrisse sattusite?
Alustada tuleb eelmisest aastast, kui me Piret Raugiga ühel ajal ja koos Kuressaarde tulime. Kõik algas sellest, et enne kui Piret kandideeris direktoriks, oli ta minuga rääkinud, et sellise otsuse teeb, ja meil oli ka plaan teha üks tükk koos. Idee ei olnud alguses sugugi seotud Kuressaare linnateatriga, sest me olime kursuseõed, ja see mõte on juba päris vana. Plaan puudutas ka Saaremaad.
Tegelikult ei ole see asi üldse veel maha maetud, pigem lihtsalt pooleli. Materjal on dokumentaalne: üks kirjavahetus Pireti vanaisa ja tema tütre vahel. Tegevus toimub 1944. aasta paiku – suure sõja ja põgenemiste aegu. Need kirjad on väga ilusad ja kindlasti võiks seda projekti teha, aga selle teksti kokkukirjutamine nõuab veel väga palju tööd.
Millises vormis ja kuidas see täpsemalt sünnib, peaks ilmnema tulevikus. Paari inimesega on juba räägitud. Samas on tõsiasi, et eesti teater töötab täistuuril ja inimesed teevad väga palju tööd, et kõike jõuda ja et ideed realiseeruksid.
Milline oli teie kõige esimene kokkupuude Kuressaare Linnateatriga?
Esimest korda sattusin ma siia majja seoses VAT Teatri «Kolumatsiga», siis oli teatrijuht Kutt Kommel, kes tegi koostööprojekti meiega (VAT Teatriga, toim.), ja mul on nii hea meel, et Kuti algatatud koostöö jätkub. Kui ma «Kolumatsiga» tulin, siis armusin sellesse majasse esimesest hetkest, see on unikaalne nähtus – me püüame kogu aeg selgitada, et see võiks olla mitte ainult üks teatrietendusi andev ilus-kaunis maja, vaid siia võiks koguneda teatud vaimne potentsiaal, mis oleks suurem, laiem ja ühenduses ka mandriga.
Et oleks üks selline helge maja. Minu siia tulles oli ta kõigi maja, kus uste vahelt puhus tuul. Selline kurblik olukord, aga kui hakkas selguma, mis siin kõik on, mis siin tehakse, millised inimesed on seda teatrit siin üle kivide-kändude vedanud, nagu näiteks Tõnis Kipper ja Ellen Teemus Saaremaa Rahvateatrist.
Aga kõik seisid eraldi. Meie üks eesmärk on, et ei ole tingimata vaja tuua väljast sisse inimesi, vaid tuleb üles otsida inimesed, kes on siin olemas. Et see, mis on juba olemas, kasvaks suuremaks ja pakuks huvi ka teistele – ka mandril ja miks mitte koguni kaugemal.
Kas olete plaaninud täielikult Saaremaale kolida?
Ma ei teeks veel nii kohta lõplikke otsuseid. See ei ole sugugi lihtne, sest mu pere on Tallinnas. See oleks üks hästi suur ettevõtmine. Aga üldiselt ma usun, et teater iseenesest ei ole koht, kuhu minnakse palgale või lihtsalt mingit tööd tegema. Kõik kujuneb pigem läbi töö ning nõuab aega.
Ei käi niisama lihtsalt, et inimesed tulevad kokku, antakse raha ning hakake aga tootma. Mida kauem, pikemalt ja hoolsamalt ettevalmistusi tehakse ning materjali kogutakse, seda suurem on võimalus, et töö (lavastuse) mõju on laiem, kaugeleulatuvam.
Nagu ka rolli tegemisel: näitleja kogub meeletult materjali, enne kui see kõik lavale jõuab. Samamoodi on teatri sünniga: ta peab endale pinna jalge alla rajama, mille peal julgelt seista ja kasvada saaks. See võtab aga aega ning on asi, mille jaoks peab palju selgitustööd tegema. Ollakse kärsitud, aga peaks varuma kannatust nagu kõikide heade asjade puhul.
Kas võimalus lavastada oli ka üks Saaremaale tuleku põhjusi?
Minu jaoks isiklikult oli see puhas siinsete vajaduste ja juhuste kokkusattumine. Lavastamise kui sellise ambitsiooni pole mul kunagi olnud. Kui saaks näitlemisegagi hakkama!
Lavastamine on minu jaoks midagi põhjalikku, suurt ja väga rasket ning nõuab palju pingutust ja vastutust. See vajab ka tingimusi, inimesi ja kooslust. Ma ei arva, et lavastaja peaks olema kuri, istuma saalis, käsi rusikas, ning ütlema, et teete nii ja naa.
Loomulikult peab keegi ühel hetkel vastutuse enda peale võtma ja ütlema, et nii jääb ja nii me teeme, aga see peab ikkagi kujunema koos kõigiga, kes lavastuses osalevad. Lavastaja ei seisa eraldi.
Kas Kuressaare Linnateatrist võib saada kutseline teater?
Minu meelest on tal selleks kõik eeldused. Algatus on tehtud, aga see võtab kõik aega, ka ühiskonna harjumine sellega, et Kuressaares võiks olla kutseline teater. Mis määrab üldse kutselise teatri?
Eelkõige vist ikka oma struktuur ehk eelkõige näitlejad, ja sinna poole me püüdleme, et oleks oma põhitrupp. Selle peale saaks juba midagi ehitada, praegu seda võimalust pole.
Kas kutselise teatri loomine on ka olnud teile motivatsiooniks siin töötamisel?
Loomine on protsess, see on kõige põnevam asi.
Kas Saaremaal töötamine on suurem väljakutse kui varasem näitlejatöö kutselistes teatrites?
Pigem suurem vastutus, sest alati on hea töötada sissetöötatud struktuuris (näiteks Estonias), kus kõik toimib, ei pea millegi muu pärast muretsema, on ainult oma näitlejatöö ja roll.
Siin peab otsast lõpuni muretsema, aga mina ei ole pirts, ma võtan seda õppetunnina ja see käib asja juurde. Loomulikult ei saa selline olukord pikalt kesta – see on väsitav, inimese suutlikkusel on ikka piirid. Meid on siin (Kuressaare Linnateatris) vaid kuus inimest, kes peavad ära tegema kümne töö.
Kas enne „Nulltunni” esietendust lavastaja rollis olles oli teistsugune tunne kui tavaliselt näitlejana enne etendust.
Oli. Kogu etenduse aeg. See erilisus püsib siiamaani. Väga eriline ja väga tänulik tunne on. Kogu teekond esimesest proovist kuni etenduste mängimiseni oli väga suurepärane kogemus. Aga sellest on veel nii vähe aega möödas, et ma ei tea, kas ma suudan objektiivset hinnangut anda.
Kui palju teatakse mandril Kuressaare Linnateatri tegemistest?
Suhteliselt hästi teatakse, toetus ja huvi on mandri poolt väga suur. Üks näitaja sellest on ka käesoleva aasta teatripäeva toimumine Kuressaares. Meid on tähele pandud ja pilgud on huviga meie poole pööratud. Algus on tehtud ja nüüd tuleb mõelda, kuidas edasi minna. Praegu algab just kõige olulisem ja põnevam aeg.
Mis võiks olla see, mis meelitaks noori näitlejaid Kuressaare Linnateatrisse?
Kollektiiv, millel on avatud vaimne potentsiaal. Koostöövõimaluste olemasolu, et noor näitleja saaks võimalikult palju talle sobivat tööd. Nende võimaluste loomine on üks eesmärk.
Kas olete ka kahetsenud, et end üldse teatriga ja nüüd Kuressaare Linnateatriga sidusite?
Noh, eks neid mõtteid on ju ikka olnud, et miks üldse? Aga ükskõik mismoodi mõelda – see on see, mis lõppkokkuvõttes huvi pakub ja rõõmu valmistab. Loomulikult on olnud paremaid ja halvemaid aegu ja kõhklusi. Aga Kuressaarest rääkides? Praegu on see aeg olnud veel liiga lühike ja küllalt intensiivne. Protsess alles kestab ja ei tahaks vahehinnanguid anda.
Kas palk Kuressaare Linnateatris on arvestatav või makstakse pooleldi emotsioonides?
Me katsume arvestada Eesti Näitlejate Liidu tariifidega, mis on mõeldud kutselistele näitlejatele. Palgad ei ole muidugi suured ega konkurentsivõimelised suurte teatritega. Meie plaan on pigem mõjutada inimesi Kuressaare Linnateatrisse tulema sellega, mida siin tegema hakatakse, leida inimesed, kellega meie huvid ühtiks.
Töövõimalus on ju super. Aga kuna inimesed on teiste teatritega seotud, tähendab see pidevat rännakut. Iseenesest on siin väga hea töötada, see on teatri tegemiseks loodud maja, loominguks loodud maja.
Kas Garmen Tabor on oma eluga rahul?
Oi taevas, see on nii raske küsimus! Oleneb, millega rahul olla. Rahulolematus on ju üldiselt edasiviiv jõud ja on palju asju, mida peaks veel tegema. Selles mõttes rahulolu puudub. Aga ma olen väga tänulik, et mul on see võimalus siin kuidagi osaleda, lootuses, et kõik läheb hästi.
Olete enda jaoks juba teatud prioriteedid paika seadnud või jäätegi end Saaremaa ja mandri vahel jagama?
Ei oska praegu otseselt öelda, kuid sel aastal on vaja ikka aina rohkem ja rohkem siin kohapeal olla, kuna Piret (Rauk) mõnda aega lapsega seotud on. See tähendab suuremat koormust teistele. Katsume Aarne Mägi ja Elen Pärteliga ülesandeid jagada.
Siin on palju jooksvat igapäevast tööd, mis tuleb ära teha, ja siis minu otsesed kohustused: materjalide otsimine, kohtumised inimestega jne. Sellepärast ongi hea, et olen ka Tallinnas, saab toimetused nii ära teha, et ei pea nende pärast Saaremaalt spetsiaalselt sõitma. On hea, et olen seal, kus olen.
Aga kas erinevates teatrites töötamine ja olemine on raskem kui ühes teatris „paigal püsimine”?
See on jällegi kujunenud, mitte sihilik valik, need on asjad, mis olid töös juba varasemast ajast, enne Kuressaarde tulekut. Neid ei olegi väga palju: „Juudit” Estonias, üks Vana Baskini teatri vanemaid tükke „Tüütu tüüp”, mida aeg-ajalt mängime, suur projekt Pirita kloostris – etendus „Birgitta”, mis oli väga ilus kogemus.
Aga need kõik ongi pigem projektid. Pikemaajalisem ja põhiline töö on ikkagi Kuressaare Linnateatris. Üldiselt ükskõik, kuidas ma ka ei räägiks – olen end tihedalt sidunud Kuressaare ja siinse teatriga. Aga ma usun siiski, et ükskõik, kus sa parasjagu oled, on tähtis, et oleksid kohas, millega sa mõtteliselt seotud oled – see on kõige olulisem.
Küsinud ja üles tähendanud
Marili Pärtel, Riin Aljas,
Hendrik Kuusk
Garmen Tabori ja Aleksander Eelmaa lavastatud Jüri Tuuliku „Abruka aega” saab näha 10. ja 11. veebruaril, lavastust „Kuu aega maal” mängitakse taas 25. veebruaril.
Viimased kommentaarid