Autor: Rein Lember
Teisipäev, 06. veebruar 2007.
Lõpuks on tali taevast maha sadanud ja otsapidi mereski. Jää Abruka ja Roomassaare vahel tuleb ja läheb nagu kiirlaev Tallinn-Helsingi liinil. Kord katab saartevahelise vetevälja valge jääga, samas keerab tuult ja viib jää lätlastele. Kui ilmaolud laevaga liikuda lubavad, täiendavad abrukalased oma talvevarusid. Lõpuks on valge lumevaip katnud ka Abruka põllud ja rannakarjamaad. Väike saar lainete süles oleks nagu sättinud end kauaoodatud puhkusele.
Aga talvevalge idüll saarel petab ainult harjumatut pilku. Elu Abrukal läheb oma tavalist, talvist rada mööda. Auväärses eas abrukalased on hõivatud oma igapäevatoimetustega: kes koob, kes korrastab kodu, kes loomadega ametis. Kõik see karvaste ja suleliste armee vajab toitmist-talitamist.
Lambapidajatel on käed-jalad tööd täis: talled tulekusoone peal, sinna kätt ette ei pane. Kellel võimu ja vajadust, võtab võsa ja korrastab põllupeenraid. Nii see talvine Abruka elab, pealtnäha vaikselt, aga tegusalt.
Asjamehed, kelle käes otsustamise ohjad, katsuvad enne laevaühenduse katkemist saarel ära käia. Nädal tagasi käisid Abrukat oma pilguga üle vaatamas Madis Allik Saare maavalitsusest ja EAS-i arenduskonsultant Jaan Varol Tallinnast, saatjaks Aare Saar Kaarma vallavalitsusest, et kas lasta rahalaeval Abrukal oma koormat kergendada või ei.
Nimelt on Kaarma vallal plaanis Abruka sadamamaja juurde rajada üldkasutatav ehitis tingliku nimetusega „väliköök-paargu”. Ei taha asja ära sõnuda, aga meeste jutust võis mõista, et raha taha asi pidama ei jää.
Sellest, et Abruka sadamas seisavad ees põhjalikud ümberehitustööd, oleme juba rääkinud. Tundub, et Saarte Liinides on mõistlikud ja mõtlejad mehed ametis. Riigihange projekteerija leidmiseks on edukalt lõppenud. Võitjaks osutus Taani konsultatsioonifirma tütarettevõte Rambol Eesti AS ning Abruka sadama projekteerimistöid hakkavad koos eestlastega tegema ka soomlased.
Möödunud teisipäeval käisid projekteerijad kohapeal oludega tutvumas. Tore, et asi jutult tegudele läheb. Kui saaks kuidagi kaasa-aidata, siis oleme igati nõus toetama.
Kolmapäeval juhtusin kuulama, kui Kadi raadio küsis: „Kuidas olete rahul teehoolduse ja lumekoristusega oma kodukohas?” Lisaksin siia ühe Abruka mehe arvamuse. Mõned head aastad tagasi polnud talvisel Abrukal lumelükkamisega probleeme. Vallal oli selle tarbeks masin ja mees ja rahagi leiti oma kitsukesest rahakotist.
Viimased aastad aga on vallaametnike mõttemaailma tublisti mõjutanud. Traktoristi veetakse Abrukale Saaremaalt, kui muidugi ilm lubab. Raha paistab ka nappivat, miks muidu jäeti ainuke lumelükkamist võimaldav traktor, valla oma muuseas, vastu talve remontimata.
Või arvavad vallaametnikud, et globaalne soojenemine on Abruka aastaringselt lumevabaks muutnud? Selge ju, et tormis ja tuisus kedagi saarele lund lükkama ei too, pärast aga, kui torm vaibund, pole nagu mõtet. Või arvavad ametnikud hoopis, et mis need Abruka mamslid tatsavad saare peal ringi. Hoiame parem saare teed hanges, siis ei kipu keegi kodust välja hange ukerdama ega tuisus ekslema. No ja selles valguses on asjal hoopis teine jume. Puhas hoolitsus rahva eest. Nii et au ja kiitus!
Aga aitab ametnike õrritamisest. Tänaseni oleme suutnud Abruka teed lumest puhtad hoida ja teeme seda edaspidigi, kui mehed ja masinad vastu peavad. Uppuja päästmine on ikka uppuja enda asi. Eks ametnikud vaata ning otsusta, mis ja kuidas ning kas jätkub raha ka Abruka lume jaoks.
Abruka mehed aga on kanged ja ohte trotsivad mehed. Kui jää nõndapalju kannab, et kajakas jääl istudes sabasulgi märjaks ei tee, on Abruka ja Roomassaare vaheline merejää Abruka meeste jalajälgi täis. Kangeim mees saarel elavatest on Vambola Lepik. Tuttavad traalimehed arvasid, et pärast seda, kui nad Ruhnu all jääpangal triiviva karuga kohtusid, ei üllata neid enam miski, aga võta näpust.
Ükskord kalalastiga Roomassaarde tulles silmasid nad keset merd, laevatee ääres, jääl midagi suurt ja kogukat. Esimene mõte, mis läbi pea käis, oli: „Kas tõesti jälle karu?” Ligemale sõites selgus aga lihtsam tõde: otse laevatee ääres seisis jääl inimene, käsi püsti, Vambola nimeks.
Põhjus õige proosaline – miks peaksid Abruka mehed suure maa omadest kehvemad olema ja jala linna marssima. Kui võimalik, siis lähme häälega, kas või kalatraaliga. Vaat nii kanged mehed elavad Abrukal praegu ja on elanud maailma loomisest saati.
Aga lubasin ju rääkida hoopis ühest teisest Abruka mehest. Mehest, kelle elu oli elatud selliselt, et väärib näidendisse kirjutamist. Mehest, keda aastakümneid tunti Abruka postimehena. Jutt on Viktor Priskest, rahva suus lihtsalt Vikust.
Tegemist on elupõlise Abruka mehega. Sündinud 1917. aastal oktoobrikuu 5. päeval Abruka saarel Kuusiku talus. Ema abrukalane, isa šveitslane. Kasvades saarel, oli poisile peatselt selge, et meri toob leiva lauale ja annab leivakõrvastki. Mereleminek oli asjade loomulik jätk, küll ei olnud seda sõda. Sõda, mis paljud endaga viis ja paljud omale jättis. Inimesi siia ja sinna pillutas, lahku viis ja kokku liitis, jättes neile märke ihule ja hinge. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.
Nii tugevaks, et lubab sul ihu- ja hingearmidele vaatamata eluga edasi minna. Nii kirjutas saatus ühe Abruka mehe loo. Loo, mille sarnastest koosnebki Abruka, tema elanikud ja tema aeg, Abruka aeg.
Kõik need, kes tahavad argipäeva veidi vaheldust, kellel on säilinud huumorimeel, kes arvavad, et suudavad inimestest ja ilma-asjadest aru saada, võivad minna ja vaadata Kuressaare linnateatris, mis asjast edasi saab. Et minemisel mõte taga, näitab seegi, et meie oma Abruka saare mees Jüri Tuulik loo autoriks on. See on nagu kvaliteedimärk, mille headuses kellelgi pettuda ei tule.
Igaühel meist on siin ilmas oma asi ajada, nö oma mereretk. Ja kui päike hakkab vajuma külgepidi maa alumise poole sisse ja elu hakkab kui udu ära hajuma, peab paatijääjatel olema, mida meenutada, muidu on sinu mereretk siin sünni ja surma vahel liiva jooksnud. Viktori mereretk läks asja ette.
Kõige tähtsam sündmus maailma ajaloos
Autor: Rein Lember
Teisipäev, 27. veebruar 2007.
No kena alanud sea-aastat kõigile! Kus sõbrad koos, seal peab ka sigu hulgas olema. Nii ütleb martna vanasõna, millele kuidagi ei söanda vastu vaielda. Tuleb tõdeda, et vanasõnade järgi võiks terve elu joone peale sättida. Oleks kõik sama lihtne ja must-valgelt mõistetav nagu vanasõnadest välja lugeda võib, mis siis viga. Paraku on elu tunduvalt värvikirevam.
Läinud nädala teisel poolel pidasid põllumehed Saaremaa eri paigus tõsiseid koosolekuid. Kaali külastuskeskusesse ja Lümanda rahvamajja tuli kokku pea paarsada maaharijat Saaremaalt, Hiiumaalt, Läänemaalt, Muhumaalt ja Abrukast. Küsimus ikka üks – kuidas ja millal lahenevad PRIA-ga tekkinud erimeelsused?
Tänaseks on selgunud põllumajandusministeeriumi uued seisukohad, ilmselt läbiviidud auditi tulemusena: tagasimaksmisele kuuluvad ainult toetused, mis on välja makstud Euroliidu mõistes nii-öelda mittepõllumajanduslikele maadele.
Suureliselt lubati ka, et selle eksimuse eest (huvitav, kelle eksimus?) sanktsioone ei rakendata, kuna PRIA ametnikud pole taotlejatele seda 50 puu probleemi üheselt mõistetavalt lahti seletanud. Maakeeli öeldes lihtsalt eksisid, tegid vea.
Vaatasin vastlapäeva uudistesaateid kõigilt kanalitelt, kus minister seda teemat käsitles. Ühtemoodi segaduses olen siiani. Vabandage väga! Probleem ju selles oligi, et toetusi tagantjärele tagasi ei nõutaks. Sisuliselt ei muutu ju midagi. Põllumeest lihtsalt ei trahvita selle eest, milles ta nagunii süüdi ei ole.
Siiani on küsimusi rohkem kui vastuseid. Võib-olla oli ministriproua juba mõtetega pidusaalis ja mõni oluline täpsustus jäi välja ütlemata. Aga võib olla on asi lihtsalt maameeste puudulikus mõistuses? Elame ja näeme, kas ikka paistab päike kõigile võrdselt.
Läinud teisipäeval oli vastlapäev. Päev nagu peab, liulaskmise, vastlakuklite, seajalgade ja hernesupiga. Talvgi näitas oma õiget nägu. Varajane hommik tõi tuisu ja lumehanged. Päeva edenedes aga lumetuisk vaibus, taevas selgines ja päike tegi päeva rõõmsaks. Vanarahvas teab rääkida, et kui vastlapäeval on ilm ilus ja päikesepaisteline, siis tuleb hea vilja-aasta. Mis peaks Eestimaa inimestel selle vastu olema!
Nädala keskpaik tõi ka Abrukale üle 20-kraadise pakase, mille inimesed koos lindude ja loomadega edukalt üle elasid. Abruka lindude eest hoolitsevad ju meie omad naised eesotsas Kallaste Õiega. Nii et siinmail ei pea keegi tühja kõhtu kannatama.
22. veebruar ei ole küll veel rahvuspüha, kuid kindlasti päev, mis Abrukalt vaadatuna märkimist väärib. Aasta võrra vanemaks said kaksikutest kirjamehed Ülo ja Jüri Tuulik. Mehed, kelleta Abrukat ette ei kujutagi.
Võib-olla on minu tõlgendus veidi meelevaldne, kuid mulle tundub, et Abruka ajaloos on vähemalt üks tähtis sündmus. Kui Jüri Tuulik kuulutab Abruka Juula suu läbi, et maailma ajaloos pole midagi tähtsamat old kut Abruka sündimine, siis mina arvan, et Abruka ajaloos pole midagi tähtsamat old kut kirjanikest kaksikvendade sündimine.
Abruka peab kummardama kolmele suurmehele. Vanajumalale, kes Abruka lõi, ja vendadele Tuulikutele, kes sellest imeteost maailmale kuulutavad. Abruka jaoks tähtsad ja vajalikud asjamehed kõik. Vahe seisab ainult selles, et Vanajumalat ma isiklikult ei tunne, aga vendadele Tuulikule söandan terekäe pihku pista ja juttugi puhuda. Suur osa maailmakodanikke teab Abruka olemasolust just tänu nendele meestele.
Abruka on muinasjutumaa merede keskel, kuhu saabudes hakkab tiksuma oma aeg, Abruka aeg. See on paik, kus meri maaga ringiratast kokku saab. Kus inimeste kõrval ka koertel ja varestel oma lugu rääkida on. Maailmas pole teist sellist imelist paika, kus hommiku pool on Vätta mehed, lõuna pool Linnusitamaa, õhtu poole aga jäävad sõrulased. Ning hämaruse saabudes vilguvad põhjakaares virmalistena Saaremaa ainsa suurlinna Kuressaare kirevad tuled. Abruka on paik, kus hing leiab puhkust ja vaimujõud kosutust.
Sellest kõigest teavitavad kaksikvennad Tuulikud ka Abrukast kaugemal viibivaid maailmakodanikke. See on kena ja kiiduväärt tegevus, nii ei jää see ime, mille nimi on Abruka, ainult meile endile. Avarat mõttelendu ja tugevat tervist neile! Abruka on seda väärt, et teda armastada.
Viimased kommentaarid